2. Kodutöö - Kutsehariduse arengud

*Töös võib esineda vigu (faktivigu, kirjavigu)

Kutsehariduse alguse ajalugu Euroopa riikides  Wollschläger, N., & Reuter-Kumpmann, H. (2004) artikli järgi

Eesmärk: Euroopa Liidu saamine maailma kõige dünaamilisemaks teadmistepõhiseks majanduseks. Selle strateegia oluline komponent on kvaliteetne kutseharidus seda eelkõige sotsiaalse kaasatuse, ühtekuuluvuse, liikuvuse, tööalase konkurentsivõime ja konkurentsivõime edendamise seisukohalt.

Mulle väga meeldis artikli alguses toodud Karl Popperi kohta toodud tutvustav kirjeldus (Karl R. Popper (1902-1994 )koolist välja langeja, puusepa õpipoiss), see sisendab lootust, et õpilane võib olla küll koolist välja langeja, kuid sellegi poolest võib saada temast KEEGI, kui ta leiab enda jaoks õige tee.

"Iga sammuga edasi, kui me lahendame probleemi, me ei avasta uusi ja lahendamata probleeme, vaid me ka mõistame, et pind millal me arvasime annast kindlalt seismas, on tegelikkuses kõikuv ja ebakindel“

Karl R. Popper (1902-1994), koolist välja langeja, puusepa õpipoiss ja teadusfilosoof.

Ariklis vaadati kutsehariduse ajalugu kolme suure arenguetapina.

1)    Nn tinglikult kutseõpe olid keskajal enamikes Euroopa riikides ühesugune (v.a Venemaa) - GILDID;

2)    Euroopas tekkisid erinevates riikides täiesti uued ja erinevad kutsehariduse ja - koolituse vormid 18. ja 19. sajandil (kuigi kõik nad põhimõttelised asusid gildide asemele);

3)    Uued tuuled Euroopas viimase 50 aasta jooksul?

12. sajandiks olid peaaegu kõikides Euroopa riikides selgelt välja kujunenud gildid, mis mängisid enamikes linnades olulist poliitilist ja majanduslikku rolli. Gild võõrsõnade leksikoni järgi tähendab linnades kaupmeeste, käsitööliste, sellide jm ametiühendust mis kaitses oma liikmete õigusi ja eesõigusi; suurgildi kuulusid kaupmehed, väikegildi käsitöölised) (Eki koduleht).

Gildidel olid omad määrused ja eeskirjad, mis olid siduvad ja täitmiseks kõikidele gildi liikmetele. Reeglid deklareerisid kuidas midagi teha ja panid paika ka (tarbijasõbralikud) turuhinnad (‘consumer-friendly’). Toodetud kaupade suhtes kohaldati ranget kvaliteedikontrolli. Gildi reeglid tagasid, et: 1) meistrite tasud olid nende staatusele vastavad,  2) hoolitseti selle gildi vaesemate liikmete eest, sealhulgas gildi liikmete leskede ja orbude, 3)gildi reeglid nägid ette ka gildis  liikmelisuse, õpipoiste ja sellide koolituse nõuded. (Ametiredel oli määratletud rangete alluvussuhetega vastavalt professionaalsusele õpipoiss-sell-meister. Naiste rolliks oli olla ainult nn assistendi rollis. Õpipoisiks võeti peale mõnda nädalat proovimist, lisaks maksid õpipoisi vanemad ka meistrile nn toidu- ja majutuseraha. Õpipoiste puhul oli tavaline ka meistri või sellipoolne kehalise karistuse praktika, et tagada nn sõnakuulekus ja austus gildi vastu. Õpipoisi põli kestis 2-4 aastat või isegi kauem eriti keerukate alade puhul. Õpipoisi põli lõppes katsega ehk sooritusega. Igal gildil oli oma soorituse nõue. Edukalt läbitud sooritus muutis õpipoisi selliks. Selli kvalifikatsiooni tunnistati ka mujal riikides. Sellidel oli võimalus käia ennast täiendamas üle ilma, arendada enda oskusi õppides parimatest praktikatest teistes riikides, see võimalus oli tingitud sellest, et neil üldiselt puudu pere. Varajane tööjõuliikuvus. Olles omandanud piisavalt kogemusi võeti nad vastu gildi meistritena).  Märkida võiks ka esinenud konflikte nn tavakodanike ja gildi liikmete vahel, kuna gildid takistasid mitteliikmetel oma kaubaga kaubelda.

Erandiks oli Venemaa, sest seal ei olnud keskajal käsitööliste ühendusi, mis oleks võrreldav gildidega. Peter I (tema unistus oli võimas merevägi ja tugev majandus) saatis ta 17-nda sajandi lõpul diplomaadid kogu Euroopasse, et omandada liitlasi Türgi vastu, aga ka otsida inimesi, kellel oleks teaduslikke, tehnilisi ja käsitöölisi oskusi. Venemaa oli agraarriik. Kuna Tsaar toetas kaevandusi, metallurgiat ja mereväele laevaehitust, et kindlustada ja laiendada oma riigi piire siis nende vajaduste järgi loodi ka haridus- ja koolisüsteem. Asutati mere (navigatsioonikoole)-, inseneri- ja meditsiiniakadeemiad, spetsialistide koolitamiseks. Kuna elanikkond tundis vähest huvi oma laste saatmise vastu nendesse koolidesse, mistõttu Peter I võttis vastu ranged seadused tänapäevases mõistes kutsehariduse läbiviimiseks. "Ülalt alla" juhtimine ja poliitiliste eesmärkide mõju jäi paljude sajandite jooksul kutseõppe ja -koolituse tunnuseks Venemaal.

1868. aastal võttis Moskva Imperiali tehnikumi direktor Viktor Karlovich Della-Vos kasutusele nn "järjestikuse meetodi". Õppeprogrammid algasid lihtsate ülesannete ja soorituste täitmisega. Täpselt etteantud järjestuses muutusid ülesanded järk-järgult keerukamaks. Viktor Karlovich Della-Vos esitles nimetatud tehnikat 1873. aastal ülemaailmsel näitusel Viinis ja sedasi levis antud meetod paljudesse Euroopa haridussüsteemidesse.

Kutsehariduse ja kutse praktika erinevad vormi muutused Euroopas on põhjustatud:

1)    18 . saj lõpus ja 19. sajand alguses kaotasid  gildid mõjuvõimu. Liberaalne majandusdoktriin  pidas gildi süsteemi takistuseks vabakaubanduse ja konkurentsi takistuseks.

2)    Industrialiseerimise erinevad tempod erinevates riikides (Inglismaal toimus industrialiseerimine 18-ndal sajandil väga kiiresti – inimesed lahkusid maapiirkondadest ja asusid tööle vabrikutesse, kus töötasid madalapalgaliste ja väljaõppeta töölistena. Tööstusrevolutsiooni teke. Tööjõu vajadus oli nii suure kasvuga, et noored ei saanud ka väljaõpet, kuna oskustöölisi ei olnud vaja.) (20. Sajandi alguses oli lapstööjõud odavaim tööjõuallikas)

3)    poliitiliste, filosoofiliste, kultuuriliste ja religioonalsete liikumiste mõjutustest.

Prantsusmaal gildisüsteem  keelustati 1791 aastal  ja lahendamata jäi oskustööliste hariduse küsimus.  Prantsusmaal loodi 18.sajandil esimene polütehnikum. Valgustusajal muutus oluliseks üksikisiku olulisus ühiskonnas ja see tõi kaasa ka hästiplaneeritud lapsepõlvehariduse. (Kellel see oli võimalik). Esmakordselt loodi sõdurite orbudele koolid

kus neid õpetati näiteks tehastetöölisteks, puuseppadeks jne Teistel juhtudel oli kutseharidus sarnane teiste riikide omadega, õhtuti ühiskondlikes ja tööstuskoolides, ometigi ei olnud need mõeldud kõikidele.

1871 Prantsuse Vabariigi välja kuulutamine tõi kaasa järgmised muutused

1)    kohustuslik haridus,

2)    peale 13-aastaseks saamist peaks töötama (nn tänaval hulkumist, logelemist püüti takistada)

3)    koolitusvajadus kaasaegse mehaanilise ja elektrotehnika valdkonnas

4)    kahte tüüpi riiklikud koolid – kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistid ja vabriku liht liinitöölised  (inimesed, kes teevad kätega tööd, aga ei ole käsitöölised – väga keeruline tõlkida) ja kantseleitöötajad.

Saksamaal  ei toimunud tekstiilitootmise mehhaniseerimist kuni 19. sajandi keskpaigani, kuid hiljem toimus areng kiiresti nii tekstiili-, raua-, terase- ja kaevandustööstuses. Juba 19. sajandi lõpuks hakkasid elektri-, keemia- ja autotööstused üha olulisemaks muutuma. Tööhõivevabadus (töötajate vabaliikumine) hakkas levima umbes 1811. aastal Saksamaal ja gildid likvideeriti. Traditsiooniline käsitööharidus ja -koolitus taastati seaduslikult 1897. Põhjused olid järgnevad:

1)    Tugev rahvusvaheline konkurents tõi kaasa oskustööliste vajaduse suurenemise tööstuses ja administratiivsetes ametites.

2)    Töötajate liikumine sai üha tugevamaks, mistõttu valitsus otsustas reguleerida noorte elu ja tööelu. Töö ja praktika . Traditsiooniline elu-ja käsitöö töömaailm oli see mida riik pidas oluliseks aluspõhjaks õpilaste sotsiaalsele ja ka poliitilisele integratsioonile.

19. sajandi algul toimisid nn "jätkukoolid või ka õhtukoolid" kas õhtuti või pühapäeviti, kus käsitleti õppekavas olevaid esmaseid teoreetilisi teadmisi, mis olid vajalikud konkreetsete kutsealade praktilistes tegevustes. 19. sajandi lõpuks need koolid oli kujunenud kutsekoolideks. Lisaks kutseharidusele ja kutsepraktikale õpetati neis koolides ka kodanikule vajaminevaid teadmisi (kodanikuõpetus, ühiskonnaõpetus). Austrias samuti sarnane areng kutseharidus ja – koolitussüsteem oli väga sarnane.

Tänapäeval ongi mõlemad elemendid olulised: õppimine töökohal ja kutseõppeasutuses,  sellepärast nimetatakse seda ka koolituse "kahesüsteemiliseks".

Holland. Prantsuse okupatsiooni mõjul gildid lagunesid lõpuks aastal 1806. Järk-järgult  kasvav industrialiseerumine sai hoo sisse alles 1860. aastast. Toimetati erinevates tehastes, nii masina, laeva kui ka toiduainete tootmistehastes. Esmased kvalifitseeritud töötajad tulid välismaalt või koolitati mõnes koolis. Madalmaid iseloomustab nn "ambachtsschool" (ehk käsitöökoolid, need olid algul erakoolid, kuid hiljem riiklikud) koolid olid tõeliseks alternatiiviks gildides olnud õpipoisistaatusele. Eesmärk oli  praktiline ja teoreetiliste teadmiste abil koolitada õpilasi mingi ala spetsialistideks. Kui kasvas kvalifitseeritud tööjõunõudlus, siis asutati looma ka rohkem koole kogu riigis (nii käsitoo kui tehnikakoole). Nagu öeldud Riik võttis järk-järgult üle "ambachtsschool" koolide rahastamise koorma. Need koolid jäid  ka 20. sajandil edukalt tegutsema. Teine kooli tüüp olid ka nn  ‘burgeravondschool’ tsiviilisikute õhtukoolid  kus osaleti õhtul pärast tööd, nende koolid eesmärgiks oli üldhariduse täiendamine, hiljem toimus nende koolide operatiivne ümber struktureerimine samuti kutsekoolideks. Duaalne õppesüsteem on levinud peale Teist Maailma sõda, kuid samas on ikkagi olukord, kus nn „nauditakse täiskohaga õppimist“

Soome on olnud Rootsi ja Venemaa mõjusfääris. Olulisemad tööstusharud olid metsandus, põllumajandus. Soome sai autonoomse 1809. aastal Vene tsaari impeeriumist. Soome ühiskond hakkas muutuma. Poliitika, majandus ja haridussfääris toimusid ulatuslikud muudatused. Esialgu keskendus huvi maaelanikkonna harimisele: rändnõustajad ja spetsialiseeritud koolid koolitasid maapiirkondade inimesi põllumajanduses tõhusamalt töötama. Juba pikka aega on tööstusettevõtete ülesanne arendada tööstust, kuid teisalt ka tegeleda kutsehariduse ja -koolitusega. Umbes 1840. aastal julgustati rohkem looma käsitöö- ja kommertskoole. Kuna soomlastel oli väga suur soov 1890. aastast saada täielikult vabaks vene keele mõjust, kultuuriruumist, haridusruumis, siis see soov tõi kaasa uue ja suuremad jõupingutused, et arendada tööstuste ja ka tööstuskoolid. See tõi kaasa täistööajaga kutsekoolide loomise tüdrukutele ja poistele. Lisaks kutsealasele teadmisele õpetati õpilastele ka kodanikuteadmisi.

Šveits – erinevus ühtsuses. Kas Šveits on Euroopa mini mudel? Neli

ametlikku keet, neli erinevat kultuurisuunda: saksa, prantsuse, itaalia ja romanši. See mitmekesisus kajastub kutseharidus ja -koolitussüsteemis. Šveitsi majanduse õitseng on toimunud juba mitu sajandit:

1)    keskaegsed gildid,

2)    kella ja tekstiilitööstus alates 18. Sajandist

3)    inseneriteadused  19. sajandi algusest

4)    ja paljud teised tööstusharud.

Šveitsis läks väga kaua aega kuni riik hakkas tegelema kutsehariduse toetamisega ja korraldamisega, kuni 1884  aastani ei tegelenud riik kutseharidus- ja koolitusvõimalustega.

Mis tekitab erisusi : 1) Kutseharidust ja -koolitust käsitlevad seadused kehtivad kogu riigis, kuid võimaldatakse kantonitele erinevusi,  2) kutsehariduse ja -koolituse traditsioonid on väga sügavad ja  kohalikud traditsiooni kantonites on väga vastupidavad ja nad ei tule drastiliste muuustega kaasa, 3) samas ühe kantoni head ideed, võetakse katsetuseks ja parendusteks kasutusele ka, tõsi tihti ettevaatlikult, ka mujal kantonites (hiljem terves riigis terviklikult).

Sobivus- sisseastumiseksamid on ka tänapäeval peaaegu kõikjal. Paljude ametisse sobivuse jaoks on olemas meetod, mille eesmärk on testida ja hinnata taotlejate sobivust nii kutseõppesse ja tööhõivesse. (Näiteks testid millega saab hinnata vajalikke omadusi, mida tööandja peab oluliseks teatud ametikohal: intellektiline võimsus, reaktsiooniaeg, osavus, tugevus, hea silm, kauguse hindamise võime jne. Kutseoskuste nõuded on muutunud. Loovus, individuaalne vastutus ja võime hästi ja kiiresti kohaneda mängivad üha olulisemat rolli.) ( See meeldib mulle kõige rohkem, jah meil tehakse ka teste, aga üldiselt siis kui minnakse vestlusele – erinevad testide vooruds, aga kui inimene midagi õppima läheb siis on ju laias laastus testid, mis põhinevad inimese enda hinnangul (ilmselgelt kui ma olen huvitatud sellest erialast, kus on nõue, et pean olema hea suhtleja, siis ma testis ju mõtleva inimesena suudan need küsimused õigesti vastata ja testi ära petta), need ei ole praktilised. Meil vist (100% kindel pole) sellised praktilisi teste, kui erivajadusega noor läheb ametit omandama, kui soovitakse teada kui hea motoorika näiteks tal on?)

Tänapäeval on sobivustestid üha põhjalikumad, et avastada inimese tugevused ja samas ka julgustada edasist arengut enda ja tööandja huvides.

20.sajandi alguseks oli kõige selle mõjul välja kujunenud kutsehariduse kolm baasmudelit: liberaalse turu mudel Suurbritannias, riigi reguleeritud mudel Prantsusmaal ja duaalne mudel Saksamaal, mis on kasutusel ka hetkel.

Liberaalse turu mudel -  pm vabaturu mudel, kus riik ei sekku, igaüks on oma õnne rohutirts, seda iseloomustab järgnev : Läbirääkimised vabal turul tööandjate, töövõtjate, kutseharidusasutuste vahel. Esmane kutseõpe toimub töökeskkonnast eraldi. Kuid  õpe  võib toimuda ka koolis, ettevõtetes, koolis ja ettevõtetes, ( aga ka e-õppena), kutsehariduse sisu määrab tööturg ja ettevõtted, sõltuvalt sellest, milline on hetkevajadus, finantseerimine õpingute eest võib olla õpilase poolne või ka ettevõtte poolne, sertifikaati ei anta.

Riigi reguleeritud mudel: riik  on kutseõppe pakkuja ja otsustab mida õppida, õpe toimub erikoolides/kutsekoolides, riik maksab koolituste eest, kompenseerib praktikale võtmise, peale õpinguid on võimalus saada tunnistus, mis annab õiguse asuda õppima soovi korral kõrgkooli.

Duaalne mudel : erialaliidud ja riik koostöös, kutseõppe on nende kahevahel enne kokku lepitud,  kutsekoolid on riigi rahastusel, aga ka koolitatavad maksavad enda eest, ettevõtted saavad finantseerides koolitusi maksuvabastust, kvalifikatsioonitunnistus, mis tagab pääsu tööturule või ülikooli. Tugevad sidemed ettevõtete ja õppeasutuste vahel, siit on pärit ka meil tuntud õpipoisiõpe ja praktika süsteem.

Olulised aastad ja sündmused kutsehariduse vaatenurgast oleks vast (peale loetelu kirjeldan iga ühe olemust lähemalt):

1951 aastal loodi kuue riigi poolt Euroopa Söe ja Terasühendus;

1957 aastal sõlmiti nn Rooma leping, mis hakkas kehtima 1958 aastal ja mis lõi nn Euroopa Majandusühenduse;

2000 aasta Lissaboni strateegia;

Stockholmis 2001 aastal Euroopa Ülemkogu  deklareeritud eesmärgid;

Kopenhaageni deklaratsioon aastal 2002.

Olulised organisatsioonid on Cedefop (Euroopa kutseõppe arenduskeskus) ja Euroopa koolitusfond.

1951 aastal Euroopa Söe- ja Teraseühendus.  l951 aastal oodi kuue riigi poolt Euroopa Söe- ja Teraseühendus, tõsi selles lepingus ei ole sõnagi nn midagi kutsehariduse ja koolituse kohta, kuid sellest hoolimata on see aluseks edasistele ühistegevustele selles  valdkonnas. Nimelt 1953 aastal mainiti oma esimeses aruandes fakti, et kutseharidus ja -koolitus parandaks  tööohutust mäetööstuses, kus õnnetuste ja tõttu said vigastada või surma sajad kaevandustöötajad igal aastal. Lisandus ka teine oluline algatus, milleks oli töötute kaevurite kutsekoolituse rahastamine.

1957 aastal loodi  Majandusühendus nn Rooma lepinguga, see leping hakkas kehtima 1958 aastal kus oli olulisel kohal  täieliku tööhõivepoliitika harmoonilise sotsiaalse olukorra saavutamise vahendina.  Ehk siis kutsekool aitas noortel leida oma koht ühiskonnas. Kutsehariduse ja -koolituse valdkonnas võeti ühismeetmed eeltingimusena tööjõu vaba liikumise ja noorte töötajate vahetamise osas EMÜs. Euroopa majandusühenduse ministrite nõukogu 12. mai 1960. Aastal otsustas kiirendada 1957 aastal allkirjastatud kutsehariduse programmi rakendamist. Eesmärk oli vähendada tööpuuduse taset mõnes piirkonnas, näiteks Itaalia lõunaosas, ning parandada töötajate elamistingimusi ja saada juurde kvalifitseeritud tööjõudu. Pärast liikmesriikide ekspertide, ametiühingute ja tööandjatega konsulteerimist esitas Euroopa majandusühenduse komisjon kümne punktilise ühismeetmeprogrammi. Prantsusmaa ja Saksamaa olid eriti vastu kavatsusele anda üle kutseõppele vastutuse ühendusele. Muutused vastaseisus leebusid, kui 1969 aastal Haagis toimunud tippkohtumisel sotsiaalpartnerite kaasamisel sotsiaalprobleemide lahendamisel nähti kutseharidust ja koolitust. Yom Kippuri sõda  (1973) ja majanduskriis tugevdas seda suundumust.

2000 aasta Lissaboni strateegia lahutamatu osa olid haridus ja koolitus eelkõige seoses sotsiaalse kaasatuse, ühtekuuluvuse, liikuvuse, tööalase konkurentsivõime ja konkurentsivõime edendamisega. Nimelt deklareeriti, et  tuleb parandada tööturu toimimist, parandada piiride ülest kutseharidust ja, et kvaliteetne haridus on olulise tähtsusega tugeva majanduse ja õiglase ühiskonna seisukohalt, et tuleks toetada teadusuuringuid alates idee väljatöötamisest kuni rakendamiseni ettevõtte tasandil

Stockholm 2001 Euroopa Ülemkogu seadis kolm eesmärki: 1) haridus - ja koolitussüsteemide kvaliteedi ja tõhususe parandamine Euroopa Liidus, 2)hõlbustada kõigile juurdepääsu haridus- ja koolitussüsteemidele, 3) ning haridus- ja koolitussüsteemide avamine laiemale maailmale.

Kopenhaageni deklaratsiooni 2002 aastal pandi  alus Euroopa kutseharidusalasele koostööle: 1)Ühtne pädevuste ja kvalifikatsioonide raamistik, 2) kutsehariduse ja -koolituse erinevate sektorite omavahelise süsteemi juurutamine ja selle soodustamine, 3) kutsehariduse ja -koolituse kvaliteedi ühised kriteeriumid ja põhimõtted, 4) mitteformaalse ja informaalse õppe ühised põhimõtted, 5) elukestev juhendamine (selle all vajadus ka pöörata suuremat tähelepanu õpetajate ja koolitajate õppimisvajadustele).

1975. aastal võttis ministrite nõukogu vastu direktiivi, millega loodi Euroopa kutseõppe arenduskeskus Cedefop. Cedefopi ülesanded on järgmised: 1) dokumenteeritakse arenguid, teadustöö ja kutseõppeasutustes ja koolitusasutustes; 2)teabe levitamine; 3) algatuste edendamine, et hõlbustada kooskõlastatud lähenemisviisi kutseharidusele ja koolitusele; 4)toimida asjaomaste asjast huvitatute poolte kohtumispaigana.

Ühtse hariduse ja kutsepoliitika loomise ideedele oli tugev vastasseis, eriti liikmesriikide haridus ja kutseharidus maastikel, liikmesriikidel oli hirm, et nende väljakujunenud vormid asendatakse mõne teise riigi haridus ideedega. Haridus ja koolitus arenesid aeglaselt ja kohtusid liikmesriikide korduvate tõsiste vastuseisudega. Muutus ja murrang tekkis pärast 1970-ndaid.  

Euroopa koolitusfond (loodud 1995) eesmärgiks on  toetada ja toetada oma kutseharidussüsteemi reformimisel ja kaasajastamisel rohkem kui 40 ELi mittekuuluvat riiki, sealhulgas kandidaatriike, eesmärk on anda inimestele teadmised, teadmised, oskused ning muud pädevused, mis on vajalikud dünaamilises majanduskeskkonnas. Tehakse tihedat koostööd Cedefopiga.

Mis edasi, eks ikka proovime parandada "töö kvaliteeti", parandades inimeste tööalast konkurentsivõimet, kvalifikatsiooni, tulemuslikkust ja tervist.

Vajalikud võõrsõnad – apprentices-õpipoiss, journeymen-sell.

Kasutatud allikas:

- Wollschläger, N., & Reuter-Kumpmann, H. (2004). From divergence to convergence. A history of vocational education and training in Europe. European Journal Vocational Training, 6–17