1. Kodutöö - Kutsepedagoogika filosoofilised alused

*Töös võib esineda vigu (kirjavigu, faktivigu)

•    Millised erinevad tähendused on kutsel, ametil  ja professioonil olnud aegade jooksul? Lisage näiteid

Kõigil kolmel nimetusel on  ühisosa sotsiaalse, ajaloolise, kultuurilise,  ühiskondliku, isikliku (vahel ka seletamatute mõõtmete nn brute facts)  mõõtme näol.

Billetti Artikkel andis mulle järgmise aluspõhja, millelt edasi minna.

Kutse pärineb ladina sõna "vocare", mis viitab kõnele, kutsele, meie aines siis kutse konkreetsele eluviisile, mis on elukestev/elu läbiv (Hansen, 1994).  Ja mulle väga meeldis Billeti tsiteeritud mõte 1916 aastast, esitatud Dewey poolt, et kutse on nagu üksikisiku reisiteekond läbi (töö)elu.  Varem olid näiteks sotsiaalsed ja ühiskondlikud asjaolud, mis piirasid teatud rassi, klassi või soo esindajatel omandada teatud elukutset. Oma valikutes sõltuti traditsioonidest, ajaloolistest tavadest,  mida jälgiti rangelt. (Oma kutsevalikutes ei oldud vabad – oli nn moraalne kohustus). Eel-kaasaegses (tööstusrevolutsiooni eelses?) ühiskonnas ei oldud nii enesekesksed, vaid oldi rohkem oma kogukonnaga (perekonnaga, suguvõsaga) seotud. Mõnel kogukonnal oli ka huvi hoida teatuid oskusi ja teadmisi ainult enda ringkonnas (näitena võib tuua peeglite valmistajad. Need oskused olid olemas veneetslastest peeglimeistritel, kes müüsid oma toodangut, kuid teadmisi mitte. Prantslastel oli väga suur huvi just peeglite valmistamise vastu ja nad ostsid/meelitasid mõned veneetslastest peegelmeistrid koos perega Prantsusmaale. See ammune lugu on seotud ka tuntud klaasifirma  Saint- Gobaini asutamisega). Esines nn ajaloolist vaadete süsteemi kus kutse oli nn "püha äri" (ühe konkreetse tsunfti teema ja kõrval seisjatel polnud sinna asja.) Teatud kutseala positsioneeriti kõrgemal sotsiaalsel staatusel. Tõsi, mõnel juhul (mõnes sotsiaalses grupis, ühiskonnas) on see olukord ikka veel püsiv. Usun, et võib väita, et  märkimisväärsed  muutused hakkasid tekkima ja levima peale tööstusrevolutsiooni.  Näiteks talupoja pojast sai talupoeg  ja meremehe perest sirgusid meremehed (tõsi oli ka erandeid, näiteks kui taluperemehel ei olnud anda maad kõikidele poegadele, siis need, kellel ei olnud talutööks füüsilisi võimeid, aga oli näiteks lahtine pea, siis võidi tema saata, kui rahakott lubas õppima, mingit konkreetset ametit. (Õpetajaks, vallakirjutajaks.) Tihti satuti ka nekrutiks.

Väga lihtsustatult võiks väita, et kutseoskused oleks nagu tulnud kaasa geenidega (maast madalast tulevase ameti keskkonnas kasvanuna jäid külge vajalikud oskused). Arutelus tõin välja näitena Jaan Kross-i raamatu  põhjal. Wikmani poistes peegeldati ju läbi õpilase Tummeli (veinikaupmehe poeg) olukorda, kus sinu elu läbiv kutse on paika pandud perekonna  poolt. Ja see  ei olnudki nii ammu. (Tummel arutab ladina keele tunnis, miks tal on vaja ladina keelt, kui veinimaailmas saab hakkama ka juba nende keeltega, mida ta koolis juba õppinud. Samas on õpilase Penni poolt näide olemas, kus juba tõstab pead individualism. St inimese enda huvid ja soovid, mida mõjutavad ka näiteks tema anded. Penn soovib õppida näitlejaks, ta ei soovi olla oma isa klaverivabrikus vabrikant).

Ja isiklikult arvan, et just naiste aspektis tuli muutus eriti drastiliselt esile I Maailmasõja ajal, kui naised hakkasid pidama meeste ameteid, kuna mehed olid suurelt osalt kõik sõjas. (Näide Inglismaalt, kus naised hakkasid sõitma autodega, põldu harima traktoritega jms.)

Tänapäeval on kutse tähendus kui kvalifikatsioon ehk siis kõrgemal tasemel eriala ettevalmistus ülikoolis, kutsekoolis. Kaasaegne ühiskond tingib olukorra, kus inimesed on rohkem enesekesksed selle  tõttu on ka suurenenud üksikisiku kogemuste ja väärtuste kogum, mis lubab olla ka kutseelu valikul vabam (indiviidsem). Siis oleks ehk kutse omandamine nagu  isikust sõltuv isiklik õppimise protsess, kus keskendutakse enda isiklike eesmärkidele ja arengule, kasutades enda püüdlusi ja potentsiaali. Tänapäeval saab läheneda kutse valikule isiklikuma nurga alt (miks mitte võtta siia ka nn erivajaduslik aspekt), st on võimalik lähtuda isiku võimekusest ja selle järgi saab aidata inimesel oma kutset (tööelu kutset) tuvastada ja aidata inimesel seejärel oma kutsealaste eesmärkide realiseerimist. Seega tänapäeval peetakse kutse all silmas ennekõike tööks vajalike oskuste õpetamist/õppimist, et täita ühiskonnast tulevate nõudmiste vajadusi. (Nõudlus kvalifitseeritud tööjõu järele, millest tulenevalt võib väita, et teatud kutsete omandamine on muutunud ka tänapäeva kontekstis ka rohkem prestiižemaks)

Amet - on ülesannete kompleks, mida isik täidab oma töökohal ja mille eest ta saab tasu,  ehk siis ka tööala; (elu) kutse, kutseala; teenistus-, töökoht. Samuti on mõned ametid ja nende ettevalmistamine on olnud privilegeeritud teiste suhtes. Ametid tulenevad sotsiaalsest ja ühiskondlikust vajadusest, olles samal ajal muutumises. Mõni amet võib olla mõnel ajal vähemal või rohkemal määral esikohal kui mõni teine, mõni amet võib üldse kaduda.  See tingib olukorra, kus mõned ametid ja nendeks ettevalmistamine on eelistatuimas seisus (Kutsealadest, siis meditsiin, õigus, rahandus. Ametitest siis näiteks arst, jurist, finantsanalüütik). Näiteks olukord, kus ametikoht eeldaks vajalikke  teadmisi, ilma milleta ei oleks võimalik osaleda teatud ametikohal. (Billett, 2001a).  Oluline oleks mõista, minu arvates, et kutseala on ametiala aluseks, st kutseala toetab ametit (ametis vajaminevaid kutseteadmisi).

Amet on midagi sellist, et isikul on valikuvõimalused tulenevalt sellest, et  tal on teatud  teadmised- oskused. Valikuvõimalused on piiratud olnud ka tulenevalt nn sotsiaalsest või ühiskondlikust klassist. Ameti valikuvõimalused olid samuti piiratud seoses sotsiaalsete normide (kultuuriline taust), vormide ja struktuuridega (nt sugu, vanus, kvalifikatsiooni aspekti võiks tuua tänapäeva konteksti) ja ka sotsiaalne sobivus.

Ameti  on tekkinud inimeste erivajaduse tõttu, st erinevatel inimestel on erinevad oskused ja võimekused. Ameti vajadus kui selline ei tekkinud üksikisiku vajadusest, vaid surve oli tõenäoliselt ühiskondlik. Ilmselt on erinevaid kontekste, mis tekkisid ametid (eri kultuuriruumidel on erinevad vajadused). Ametite tekke loos on oluline koht ka tööväärtustamisel. Üldiselt siis oli tööväärtustajaks nn teised ehk siis need kes domineerisid (st nt aristokraadid, teokraadid, bürokraadid ja juhid).  (Näiteks iidses Hiinas tootsid inimesed juba enne kui Usas asutati Henry Fordi autofirma suurtes kogustes erinevaid tooteid (käsitöö), kuid seda ei saanud teha ainult oma nn tsunfti jõududega. Hiinas olid oskustöölised ja nad suutsid töötada sarnaste meeskondade osana. Oskustööliste meeskondade ülesanded olid reguleeritud ja segmenteeritud. Üksik indiviid töötas osana meeskonnast.   (Näiteks sobiks siiditootmine). Samas kui Euroopas elav käsitööline, tegi väikese koguse spetsiifilist käsitööd väikesele osale rahvastikust, siis hiinlasest käsitööline pidi meeskonna osana tootma rohkem käsitööd suurele hulgale rahvastikust.)

Tänapäeval on amet seostatav rohkem ka kutsega. Ja kristlikus ajaloolises kultuuris on ta seostatav isikliku hingerahu ja materiaalne rahulolu, mis on laias laastus kandunud ka tänapäeva. Tänapäeval ameti ja kutsenimetused on osaliselt kattuvad.

Professioon - (elu)kutse. Meie kultuuri ruumis seostub ta enne kõike teadmiste ja usaldusega. Oma ala professionaal ehk  oma ala spetsialist, keda võib usaldada, kuna tal on erialale vajalikud teadmised. Kuna tänapäeval on teadmiste keskkond väga kiirelt muutuv, seega võib olla professioon kui amet, millest saab tulu, see  kuid mõiste võib omada ka laiemat tähendust. Ajalooliselt Platon liigitas professioonid ehk  kutsealad/tegevusalad järgnevalt meditsiinitöötaja kutseala, juristi kutseala, professori kutseala (ehk õpetlase), teoloogiline kutseala ja sõjaväelase kutseala. Mõned neist kutseala ametitest on alati olnud ja tõenäoliselt jäävad privilegeeritud seisusesse (hierarhia lausa), kuna need käsitlevad inimestega seotud vajadusi (nt.tervishoid, õigus ja rahandus) ja see privilegeeritud staatusesse tõstmine toimub isegi riikides, kus käsitöö ja oskused on kõrgelt hinnatud (Hillmert & Jacob, 2002). Lodge (1947).

Winch (2004b) soovitab professioone iseloomustada/klasifitseerida teadmiste järgi (abstraktsete kui ka praktiliste, ulatuse, raskuse ja omandamiseks kuluva aja järgi). Ta ütleb, et kõikidel aladel ei ole vaja sama massiivset teadmiste ega ettevalmistuse taset. See oleks nagu joonlaud. Ühes otsas on professionaalid, kellel on suured teadmised ja teises otsas mitte-oskustöölised, kellel on nõutavate teadmiste tase madalam. Selline võrdlus on kasulik, sest see aitab pehmendada erisusi, professionaalide ja nn mitte-oskustööliste vahel. Professionaalsus tuleneb kvalifikatsioon teadmiste ulatusest/massiivsusest.

Teise aspektina võiks vastulausena tuua näite varasemast põllumajandusest see võib olla ka kehtiv ka praegu vähemarenenud riikides. Nimelt teevad põllumehed mitmeid kriitilisi otsuseid, mis põhineb nende teadmistel/kogemustel kliimast, põllukultuuridest, sademete ajaloost ja kasvumustritest. Need kogemused, mis on kogunenud põlvkondade kaupa ja enda kogemustest, mille põhjal tehakse olulisi otsuseid, on ju samuti ulatuslikud?

Kolmandaks võrdluseks võiks tuua mehaaniku ja auto edasimüüja, üks töötab väikeses garaažis, mis tegeleb mitmesuguste sõidukitega. Kuid temal on teistsugused teadmised kui sellel, kes töötab sõidukite edasimüügi alal. Seega, teadmiste hulka, mida on vaja, et töötada mingil ameti alal ei saa võrrelda omavahel, kuigi nad võivad olla ühelt kutsealalt.

Professiooni võiks iseloomustada ka nii: 1) abstraktsed ja spetsiifilised teadmised, 2)autonoomia 3) autoriteet teatud kliendigrupi ja teiste elukutsete silmis, 4) teatud altruism. (Näiteks meditsiiniõde/politseinik/õpetaja/aednik jne.  on keegi, kes tunnustab ja kannab nimetatud professiooni omadusi).

Mulle isiklikult meeldiks meelevaldselt eraldada kutset ja ametit nagu Green 1968 tegi vahet sõnadel job ja work. Kus amet on midagi sellist, millega ma tegelen, et ära elada, saada palka ja maksta arveid, kuid  kutse oleks midagi sellist, mis on seotud minu identiteedi, aadete, väärtuste/väärtustamisega ja saavutustega.

•    Milles väljendub pedagoogiline ümberkontekstualiseerimine kutsepedagoogika kontseptsioonis?

Ümberkontekstualiseerimine on oma tähenduselt, millegi, antud juhul siis olemas olevate teadmiste panemine teise konteksti ehk siis olemasolevate teadmiste (aga ka oskuste) ära kasutamine praktikates (tööl). Seega õpitavad teadmised ei saagi olla ainult ametispetsiifilised. Olemas olevate teadmisi ümberkontekstualiseerimine kutsepedagoogika kontseptsioonis tähendab, et distsiplinaarsete ja situatiivsete (konkreetsed kutseteadmised) teadmiste kasutamist lahendamaks  tööalaseid ülesandeid/probleeme. Väga lihtsustatult võiks öelda, et tuleks õpetada tuleks õpetada ja kasutada ainult osa üldaine teadmisest. Ehk siis kutseõpetajatena võiks me arvestada, et mõistlik oleks õpetada üldaineid just nii vähe või palju (kuidas kellelegi meeldib), mida sellel kutsealal vaja on, ent oluline on luua teadmisi, et õpilane teaks, miks tal just seda osa matemaatikast vaja on. Situatiivseid ja distsiplinaarsete teadmiste ühendamine ei ole väga hõlbus, kuna kohandamise kontekst seab takistusi).  Arvestama peaks ka seda, et mingil hetkel võib õpilasel olla ikkagi vaja teadmisi, mis ei ole kutsespetsiifilised, näiteks kui ta soovib jätkata oma haridusteed mõnel kõrgemal astmel. Sama situatiivsete ja distsiplinaarsete teadmiste ühendamine ei ole väga hõlbus, kuna kohandamise kontekst seab takistusi. (Näiteks - Võttes näiteks teenindaja siis mõningad distsiplinaarsed teadmised oleks: Keemia (keedusoola reaktsioon jääga)

Füüsika (õhuvoolude liikumine, heli levimine, keha tihedus)

Matemaatika (protsent arvutus)

Keeled (eesti, inglise, saksa vm)

Ja probleemid, mida ta võiks saaks nende teadmiste abil lahendada oleks järgmised.

Keemia - Kinnisvarahooldaja ei ole teinud oma tööd korralikult ja ukse ette on tekkinud nn must jää. Kliendid kurdavad, et on libe. Poe sulgemiseni on tund, kaks aega. Visates keedusoola tekkinud jääle, sulab jää ja klientidel on ohutu siseneda/väljuda poest. (NaCl keemiline reaktsioon jääga)

Matemaatika- juurdehindlus, allahindlus arvutused

Füüsika – Kõlareid ei ole mõttekas panna kohe leti kohale, ei kuule teenindaja klienti, ega klient teenindajat. Töökohti ei saa paigutada sinna kus tekib pidev õhuvoolude liikumine, tõmbetuul.

Keeled – viisakus,  aga ka nn keeleseadusest tulenevad keele miinimum reeglid.

•    Mida tähendavad situatiivsed teadmised (situated knowledge) kutsepedagoogika kontseptsioonis?

Situatiivsed teadmised assotsieeruvad konkreetsete tööülesannetega/töölõikudega. Situatiivsed teadmised on esmased, et töö saaks tehtud, kuid ei (pruugi) oma tähtsust väljaspool praktilist konteksti. Teadmised on tihti fragmenteeritud ja heterogeensed (erisugused, ebaühtlased). Näiteks Londoni taksojuht teab Londonit ideaalselt, tema teadmised on täiuslikud ja kõrgelt situatiivsed, aga täiesti kasutud mujal linnas.

•    Millest on mõjutatud kutseõppimise ja õpetamise sisu ja protsess kutsepedagoogikas?

Kutseõppimise ja õpetamise sisu on mõjutatud ametist mida õpitakse ja vajaminevate oskuste praktilisest küljest. Ja oluline on silmas pidada mõlemat teed kutseõppimise seisukohalt nii situatiivseid ja ka distsiplinaarseid teadmisi. Ning mida kõrgemale oma õpingutes jõutakse seda rohkem toimub nende teadmiste segunemine (teadmiste hulga suurenemine on ilmselge). Oluline on ka teadmiste klassifikatsioon see, kuidas teadmisi saab jagada, kuidas teadmiste piirid on püsivad või muutuvad. Teiseks on oluline ümberkontekstualiseerimine, mis viitab teadmiste assigneeringule ja ümberkujundamisele eri eesmärkidel.  Kolmandaks raamimine viitab s õppekava struktureerimisele ja kursuse ja õppematerjalide vormindamisele. (Näiteks distsiplinaarseid teadmised (bioloogia) on täiesti erinevad teenindaja ja meditsiinitöö alal. Ilmselgelt on neil ühisosa millega mõlemad peaks olema kursis, kuid meediku tedmised peaks olema ulatuslikumad. )

•    Millest on otseselt tuletatud kutseteadmised?

Kutsealaste teadmiste tuletamisel mängib rolli see, mis ametiga on tegemist, mis on selle ameti oskused. Lisanuma peab nimetatud ametioskuste praktiseerimine, kuid ära ei tohiks unustada ka teadmisi, mis on antud ameti spetsiifikasse mitte puutuvad. (Et mitte panna kinni teed ülikooli. Arvan, mida mitmekesisem teadmiste baas, seda suurem tõenäosus on elukestvaõppe raames jõuda ka ülikooli)

•    Milline on situatiivsete ja distsiplinaarsete teadmiste roll erinevatel kutsetasemetel?

Situatiivsete ja distsiplinaarsete teadmiste roll erinevatel kutsetasemetel on muutuv. Kuna erinevatel kutsetasemetel on erinevad eeldused/nõudmised. Artiklis oli toodud näitena nõuded tervisetöötajale erinevatel tasemetel. Usun, et õige on väita, et kutsetaseme suurenedes suureneb ka situatiivsete ja distsiplinaarsete teadmiste roll.

Näiteks kui  tasemel 2 üheks teadmise ja oskuste nõudeks pandud näiteks tervise ja heaolu propageerimine, siis distsiplinaarsete teadmiste rolli asetaks ma terviseõpetuse/bioloogia (suitsetamine on kahjulik, joomine on kahjulik, narkootikumid on kahjulikud jne) ja situatiivseid teadmisi omandatakse küll iseseisvalt, kuid samas on tugi mentori näol. Tasemel 3 nõue  füüsilised aspektid tervis ja heaolu, siis seal on juba rohkem kogunenud situatiivseid teadmisi ja distsiplinaarsete teadmiste osas ollakse ka rohkem ennast edasi arendanud (näiteks konkreetsed näited, mis toimub organismiga kui pidevalt suitsetada, kuidas sellest pahest lahti saada jne). Mida kõrgem tase, seda suuremad on situatiivsete ja distsiplinaarsete teadmised.

Kasutatud allikad: 
Billett, S.(2011) Vocational education. Purposes, traditions and prospects. Springer. (lk 59-109)

Barnett, M. (2006). Vocational knowledge and vocational pedagogy. M. Young & J. Gamble (Toim), Curriculum and Qualifications for South Africa Furter Education. South Africa: HSRC Press. lk 143–158